XII Tallinna Talvefestival 19.- 23. veebruar 2019
SAJAGA EDASI, EESTI
Kaarli kirik
TALLINNA MUUSIKAKESKKOOLI SÜMFOONIAORKESTER
RO Estonia poistekoor, (dir. Hirvo Surva)
Estonia Seltsi segakoor, (dir. Heli Jürgenson)
solist Oliver Kuusik (tenor)
dirigent Jaan Ots
Kavas: Kreegi Reekviem ja Sibelius 7. sümfoonia
KAVA / PROGRAM
Cyrillus Kreek (1889–1962)
Reekviem c-moll (1927) / Requiem C minor
Introitus, Dies irae, fragment Recordare, Oro supplex, Domine Jesu, Hostias, Sanctus, Agnus Dei
Jean Sibelius (1865-1957) Sümfoonia nr 7 C-duur op 105 /
Symphony No. 7 in C major Op. 105
JAAN OTS
on Tallinnas sündinud pianist ja dirigent. Ta on juhatanud Helsingi Filharmoonikuid, Lahti Sinfoniat, Pärnu Linnaorkestrit, Narva Linna Sümfooniaorkestrit ning Saksa Hamburger Cameratat. 2015/16 hooajal tegutses ta Soome Raadio Sümfooniaorkestri abidirigendina ning astus üles Helsingi Filharmoonikute ees, juhatades noorte heliloojate workshopi. Samuti oli ta dirigendipuldis M. Raveli ooperi „L’enfant et les Sortileges“ ettekannetel Helsingi Musiikkitalos. 2017. aasta detsembris debüteeris ta Soome Rahvusooperis Tšaikovski balleti „Pähklipureja“ ettekannetega. Ta on tegutsenud Hannu Lintu assistendina Savonlinna Ooperifestivalil, Soome Raadio Sümfooniaorkestri ning Nordea Jean Sibeliuse Orkestri juures. Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri dirigendina on ta ametis alates 2017. aasta septembrist. J. Ots on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli klaveri ja trompeti erialal ning omandanud bakalaureusekraadi klaveri erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ta on olnud edukas mõlemal erialal, võites preemiaid enam kui paarikümnel konkursil Eestis ja väljaspool. Ta on lõpetanud Sibeliuse Akadeemia magistrantuuri dirigeerimise erialal, juhendajateks Leif Segerstam ja Atso Almila. J. Ots on end vahetusüliõpilasena täiendanud Pariisi Konservatooriumis (CNSM) ning osalenud Jukka-Pekka Saraste, Susanna Mälkki, Mikko Francki, Neeme Järvi, Paavo Järvi, David Zinmani ning Thomas Sanderlingi meistriklassides. Ta esineb regulaarselt klaveritrio TEOS ning Frielinghaus Ensemble koosseisus, kellega on antud kontserte Soomes, Saksamaal ja Šveitsis.
TALLINNA MUUSIKAKESKKOOLI SÜMFOONIAORKESTER
tegutseb juba rohkem kui kolm aastakümmet. Orkestris mängivad enamuses IX-XII klassi õpilased ja ühel õppeaastal toob orkester publiku ette keskmiselt kolm kava. Orkestri mitmekülgses repertuaaris on esindatud nii klassitsismi- kui romantismiajastu muusika kui ka 20. ja 21. sajandi heliloojate looming, sh eesti heliloojate teosed ja uudisteoste esmaettekanded. TMKK sümfooniaorkester on teinud koostööd paljude kooridega, nagu Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Voces Musicales, TMKK noortekoor ja kammerkoor. Käesolev hooaeg algas orkestrile esinemisega Aasta Õpetaja galal Estonia kontserdisaalis. Novembri alguses avanes noortele muusikutele fantastiline võimalus osaleda projektis „Side by Side“ ja musitseerida kõrvuti maailmakuulsa Royal Concertgebouw orkestriga. Detsembris anti kontsert Mustpeade maja Valges saalis, kus tuli ettekandele Schuberti 3. sümfoonia, Bruchi viiulikontsert ja Reinecke flöödikontsert. Aprillis esinetakse Tõnu Kõrvitsa juubelikontsertide sarjas kontserdiga Estonia kontserdisaalis ning Jõhvi kontserdimajas, kus ühendatakse jõud TMKK kammerkoori ja kammerkooriga Head Ööd, Vend. Ettekandele tuuakse kaks märgilist teost – Tõnu Kõrvitsa „Kreegi vihik“ ning Jean Sibeliuse 7. sümfoonia. Alates 2017. aasta sügisest on orkestri peadirigent Jaan Ots. Aastatel 1987-2006 tegutses orkestri peadirigendina Toomas Kapten, 2006. aasta septembrist kuni 2011. aasta kevadeni Risto Joost, 2011–2015 Mikk Murdvee ja 2015–2017 Edmar Tuul. Musitseeritud on ka mitmete külalisdirigentide käe all (Volmer, Alperten, Färber, König, Ahvenainein jpt). Kontsertreisid on orkestri viinud Saksamaale, Rootsi, Soome, Prantsusmaale, Šotimaale ja Belgiasse.
OLIVER KUUSIK
on oma põlvkonna üks väljapaistvamaid ooperisoliste Eestis, kes alustas lauluõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias dots. Pille Lille juhendamisel ning on lõpetanud Guildhall School of Music and Drama magistrantuuri ja ooperistuudio Londonis (2006). Ta töötas aastatel 2008-2017 Rahvusooperis Estonia ja tegutseb käesoleval ajal vabakutselisena. Tähtsamatest rollidest kuuluvad tema repertuaari: Faust (Gounod “Faust”), Nemorino (Donizetti „Armujook“, Liverpool, UK), Don Ramiro (Rossini „Tuhkatriinu“), Sesto (Händel “Julius Caesar”), Fenton (Verdi „Falstaff“) jpt. Ta on osalenud Fleishmani ooperi „Rothschildi viiul“ plaadistamisel koos Liverpooli Kuningliku Sümfooniaorkestriga ning laulnud Enjolras’i osa Schönberg/Boublil’ muusikalis „Hüljatud“. O. Kuusik on hinnatud kammer- ja oratooriumisolistina osalenud üle kahekümne viie erineva suurvormi ettekannetel ning andnud kontserte nii Eestis kui mitmel pool välismaal. Aastal 2010 pälvis O. Kuusik Eesti Teatriliidu „Kristallkingakese“ aastapreemia, 2009 valiti ta „Jeune Ambassadeur Lyrique“ laureaadiks (Montreal, Canada), 2008 omistati talle Britteni ooperi „Kruvipööre“ eest Eesti Teatriliidu aastapreemia ning teda on tunnustatud PLMF preemiaga “Noor muusik 2005”. Tema kohta on ilmunud kiitvaid arvustusi maailma nimekates väljaannetes nagu Opera Now, Opera Magazine, The Stage, The London Times jpt.
HIRVO SURVA
on lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli (1983, õp Silvia Mellik) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise erialal (1990, prof. Ants Üleoja). Ta on RO Estonia peakoormeister, RO Estonia poistekoori ja Revalia kammermeeskoori peadirigent. Alates 1991. aastast on ta tegutsenud aktiivselt noorte- ja üldlaulupidude dirigendina ja oli VIII ja IX noorte laulupeo kunstiline juht. H. Surva oli ka 2014. aastal toimunud XXVI Üldlaulupeo kunstiline juht. Oma debüüdi RO Estonias tegi ta 2003. aastal Britteni „Väikese korstnapühkija“ muusikalise juhi ja dirigendina. Lisaks on ta olnud Rakvere ja Endla teatri ühislavastuse „Vargamäe kuningriik“ (A. H. Tammsaare, lav. U. Lennuk, 2006) ja Viinistu Muusikaakadeemia ning MTÜ R.A.A.A.M. ühislavastuse „Eesti asi“ (2007, M. Kivastik, lav. I. Vihmar) muusikaline juht. H. Surva käe all on koorid osalenud edukalt mitmetel rahvusvahelistel konkurssidel ja võitnud arvukalt auhindu. Revalia kammermeeskoor on võitnud I koha ja Grand Prix’ Cornwalli rahvusvahelisel meeskooride festivalil Inglismaal (2003), I koha ja Grand Prix’ Klaipedas XV S. Šimkuse-nimelisel rahvusvahelisel koorikonkursil (2005), I koha Eesti Meestelaulu Seltsi kõigi Eesti meeskooride võistulaulmisel (2008), Eesti Kooriühingu aasta koori auhinna (2003) ning poistekoor Kalev on tema käe all toonud koju kuldmedali Nerpeldi rahvusvaheliselt koorifestivalilt Belgiast (2008) ja pälvis aasta koori 2005 nimetuse. H. Surva on olnud paljude konkursside žürii liikmeks nii Eestis kui ka välismaal. Alates 2001. aastast on ta Eesti Koorijuhtide Liidu esimees. Aastatel 2006 ja 2010 oli H. Surva külalisena resident-professoriks Oregoni Ülikoolis USA-s ning aastast 2008 töötab õpetajana Tallinna Muusikakeskkoolis ja dotsendina EMTA-s. H. Survat on tunnustatud mitmete auhindadega: rahvusvahelise koorifestivali „Tallinn“ parima dirigendi auhind (2001, 2003), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2002), Eesti Noorte Kommertskoja auhind väljapaistvale Eesti noorele inimesele (TOYP) kultuuri vallas (2002), Eesti Kooriühingu aasta dirigendi auhind (2003), Rakvere linna aumärk (2004), Tallinna linna teenetemärk (2005), Kultuurkapitali rahvakultuuri aastapreemia (2008), Gustav Ernesaksa nim. preemia (2012) ja Postimehe aasta inimese tiitel (2014). Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk (2015), Riho Pätsi Koolimuusika Fondi preemia (2018)
RAHVUSOOPER ESTONIA POISTEKOOR
on asutatud 1971. aastal professor Venno Laulu poolt Riikliku Akadeemilise Meeskoori poistekoorina. Koor on kandnud ka Eesti Poistekoori nime ja alates 1997. aastast kuulub RO Estonia koosseisu. 2001. aastal asus kunstilise juhi ja peadirigendina ametisse Hirvo Surva.
Koor töötab kooristuudiona, millel on neli koosseisu: põhikoor, noormeestekoor ja kaks õppekoori – Jukud ja Juhanid. Põhikoor töötab klassikalise segakoori printsiibil ning häälemurde läbinud poisid jätkavad laulmist tenorite või bassidena ja liituvad ühtlasi ka noormeestekooriga.
Koori tegevuse peamised eesmärgid on eesti poistelaulu traditsioonide edendamine ja tutvustamine, lauljate vokaalsete ja muusikaliste oskuste arendamine ning nende vaimsete väärtushinnangute kujundamine.
Erakordseks kogemuseks võimekatele laulupoistele on osalemine rahvusooperi lavastustes (Händel „Rinaldo“, Puccini „Tosca“ ja „Boheem“, Bizet „Carmen“, Mascagni „Talupoja au“, Leoncavallo „Pajatsid“, Tšaikovski „Pähklipureja“, Puur “Pilvede värvid” jt). Ka noormeestekoor on laulnud väiksemaid rolle (Rips „Imelaps“, Wagner „Parsifal“, Leigh „Mees La Manchast“ jt).
Kooril on suuri teeneid eesti koorimuusika tutvustajana ja klassikalise muusika esitajana nii kodu- kui ka välismaal ning vaimustatud vastuvõttu on pälvitud paljudes Euroopa riikides, Iisraelis, Kanadas, USAs, Austraalias, Jaapanis jm. Osaletud on Tel Avivis toimunud MustonenFestil (2016), kus anti kümne päeva jooksul üheksa kontserti, Kanada-USA kontsertreisil (2016), kus põhiesinemised toimusid Torontos ja selle ümbruses Eesti helilooja Roman Toi 100. sünnipäeva üritustel. Lisaks esineti edukalt Vancouveris, Seattle´is, Eugene´is, Portlandis ja San Franciscos.
2017. aastal jõudis lavalaudadele poistekoori oma muusikalavastus Andres Lemba „Kastanid tulest“ (libreto Jaanus Vaiksoo, lavastaja Uku Uusberg).2017. aastal esines koor kavaga „Eesti poiste laulud“ Berliini Konzerthausis Balti riikide 100. aastapäeva tähistamiseks toimunud kümnepäevasel festivalil ning toimus kontsertreis Hiina, kus kuu aja jooksul anti kokku seitseteist kontserti seitsmeteistkümnes linnas. Rahvusooper Estonia poistekoori on auhinnatud Eesti Kooriühingu tiitliga „Aasta koor 2015“.
HELI JÜRGENSON (koormeister)
on õppinud koorijuhtimist Georg Otsa nim Tallinna Muusikakoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Alates 1992. aastast on ta Otsa-koolis koorijuhtimise eriala õpetaja. Ta on Estonia Seltsi Segakoori dirigent alates selle loomisest 1993. aastal.
Aastail 2001–2012 töötas ta Rahvusooper Estonia ooperikoori koormeistrina, valmistades ette nii oopereid kui vokaalsümfoonilisi suurvorme. Tema käe all on saanud lavaküpseks Mussorgski „Boriss Godunov“, Tšaikovski „Padaemand“, Verdi „Aida“, „Traviata“ ja Reekviem, Wagneri „Tannhäuser“, Puccini „Tosca“, Tüüri „Wallenberg“, Britteni „Sõjareekviem“, Rahmaninovi „Kellad“, Elgari „Gerontiuse unenägu“, Bizet’ „Pärlipüüdjad“.
Alates 2012. aastast on Heli Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister. Ta on EFK-s töötanud nii a cappella kontsertprogrammide, vokaalsümfoonilisi suurvormide kui ka ooperitega, sh Pärdi „Litaania“, „In Principio“, „Te Deum“ ja „Aadama itk“, Fauré Reekviem, Haydni „Aastaajad“ ja „Loomine“, Poulenci „Gloria“ ning „Stabat Mater“, Brahmsi „Saksa reekviem“, Mozarti „Kroonimismissa“ ja Reekviem, McMillani „Jeesuse seitse sõna ristil“, Glassi „Koyaanisqatsi“, Wagneri „Lendav hollandlane“, Verdi „Rigoletto“, Mozarti „Don Giovanni“ jpm.
Heli on armastatud Eesti laulupidudel segakooride liigijuhi ja dirigendina. Ta on olnud ka Soome-Eesti laulupeo kunstiline juht ja mitmel aastal vaimulike laulupidude kunstiline juht. 2013. aastal sai ta Gustav Ernesaksa fondi koorimuusika peastipendiumi ning Eesti Kooriühingu aasta koorijuhi tiitli. 2017. aastal oli Heli XII noorte laulupeo „Mina jään“ dirigent ja kunstiline juht.
ESTONIA SELTSI SEGAKOOR
asutati Heli Jürgensoni ja Peeter Perensi poolt 1993. aastal, mis oli ühtlasi koori tegevuse taastamine Estonia Seltsi juures. Koori eelkäijaks on 1912. aastal loodud Estonia Muusika Osakonna segakoor. Viimane osales ka Cyrillus Kreegi Eesti reekviemi esiettekandel 1929. aastal. Estonia Seltsi Segakoori on selle asutamisest alates juhatanud Heli Jürgenson. Dirigentideks on olnud ka Jüri-Ruut Kangur, Jorma Sarv ja Ksenija Grabova ning koostööd on tehtud selliste Eesti tippdirigentidega nagu Tõnu Kaljuste, Risto Joost, Erki Pehk, Hirvo Surva, Jüri Alperten jt. Koor on pidanud kalliks Eesti klassikute K. A. Hermanni, M. Härma, A. Kunileidi, R. Tobiase, C. Kreegi, M. Saare laulude kõrval Veljo Tormise, Ester Mägi, Kuldar Singi, Mart Siimeri, Margo Kõlari, Pärt Uusbergi, Arvo Pärdi ja Tõnu Kõrvitsa muusika esitamist. Olulisel kohal on olnud suurvormide ettekanded (J. S. Bach Matteuse passioon, G. Verdi Reekviem, J. Brahms Saksa reekviem, W. A. Mozart Missa c-moll, G. Fauré Reekviem, C. Orff Carmina Burana, F. Mendelssohn-Bartholdy Lobgesang, F. Schubert Messe solenne, A. Romberg Kellalaul, H. Tobias-Duesberg Reekviem, C. Kreek Eesti Reekviem).
Estonia Seltsi Segakoor on 25 hooaja jooksul laulnud väga mitmepalgelist koorimuusikat vanamuusikast džäss-seadeteni, miniatuuridest suurvormideni. Erilisel kohal koori südames on alati eesti muusika, mis kõlab ka CD plaadil „Liugleb üks lind“. Estonia Seltsi Segakoor ei karda muusikalisi väljakutseid ja on avatud ilusale ning põnevale koorimuusikale olles õnnelik võimaluste üle laulda suurvorme nii orkestri kui ka erinevate instrumentaalkoosseisudega.
Cyrillus Kreek (1889–1962)
Reekviem c-moll (1927)
Tekst: eesti keeles, Georg Schultz-Bertrami tõlge Wolfgang Amadeus Mozarti reekviemi tekstist
1. Introitus
2. Dies irae
3. Recordare
4. Oro supplex
5. Domine Jesu
6. Hostias
7. Sanctus
8. Agnus Dei
Cyrillus Kreek (1889–1962), sünninimega Karl Ustav, kuulub Rudolf Tobiase, Mart Saare, Artur Kapi ja Heino Elleri kõrval eesti rahvuslike heliloojate kaanonisse. Kreegi pärandi hulka saab lugeda pea 1300 kogutud ja uuritud rahvaviisi (võttes esimesena kasutusele fonograafi!) ja pea tuhatkond neil samadel rahvaviisidel (muutmata kujul) põhinevat teost. Lisaks helilooja ja rahvaviisikogumisele, õpetas ta enam kui 40 aasta jooksul nii üldhariduskoolides, seminaridel kui ka konservatooriumites muusikateoreetilisi aineid Tallinnas (Konservatoorium), Tartus (Kõrgem Muusikakool), Rakveres, Haapsalus.
Sündinud küll mandril, omandas Kreek varases lapsepõlves isa vaimulikuameti tõttu Vormsi saarel elades esimesena rootsi keele ning seejärel vene keele. Venestamise tulemusena leidis aset ka nimemuutus, kus algselt sai temast Kirill, hiljem (ladinapäraselt) Cyrillus. 1908. aastal asus Kreek Peterburi konservatooriumisse trombooni erialale ning jätkas hiljem kompositsiooni ja teooria valdkonnas. Õpingute ajal Peterburis sõbrunes ta teise eestlase Peeter Südaga, kellega kuni viimase surmani 1920. aastal parimaid suhteid hoidis. Just tänu Kreegile on säilinud palju muuseumiväärilist materjali Südast.
Peaasjalikult kooriheliloojana, võib Kreegi teoste hulgast leida paarkümmend originaalmaterjalil põhinevat koorilaulu, ligi 700 rahvaviisi- ja 500 koraalitöötlust kooridele, kümmekond süiti puhkpillikoosseisudele ja rahvapilliorkestritele ning samuti seadeid sümfooniaorkestrile. Väljapaistvaimal kohal Kreegi loomingu hulgas on aga kolme aasta (1925–1927) vältel kirjutatud “Requiem” c-moll tenorile, segakoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile. Kuigi harva oma loomingust kõneledes, oli ta peale antud helitöö valmimist õpilastele öelnud, et nüüd võib ta manalateed minna, sest tema elutöö on tehtud. Kaheksaosalise teosena (“Introitus”, “Dies irae”, “Recordare”, “Oro supplex”, “Domine Jesu”, “Hostias”, “Sanctus”, “Agnus dei” ehk surnutemissa struktuur vabamas käsitluses), on see esimene eestikeelne omataoliste žanris – sellest ka mõnel pool nimetus “Eesti reekviem”. Teose kirjasõna pärineb Mozarti reekviemi tõlkinud baltisaksa estofiilist literaadi Georg Julius von Schultz-Bertrami sulest, kuid on tõenäoliselt loodud nii eesti kui ka ladina keelt silmas pidades, sest ka viimase puhul töötaks teos samuti terviklikult. Helikeelelt rahvalaululähedane, võib kuulda originaalkujul kasutatud rahvaviise ja kreegilikult vokaalist lähtuvat muusikalist mõtlemist. Vaatamata rahvuslikkusele, võib Kreeki muuhulgas pidada ka neoklassikuks, sest ka selles helitöös saab kuulda meisterlikult kasutanud polüfoonilisi arendusvõtteid ning rangeid ja lihtsaid vormistruktuure, mida kammitseb vaoshoitud tundelaad. Eesti ajaloo tähtsamaid muusikateadlasi Karl Leichter on Kreegi suurimaks väärtuseks nimetanud tekstide elustamis- ja hingestamisvõimet, mis kokkuvõttes saavad kõlama “haruldaselt tõsieluliselt”.
Marta Mägimets
Tallinna Muusikakeskkool, XI klass
Jean Sibelius (1865–1957)
Sümfoonia nr 7 C-duur, op. 105 (1924)
Üks olulisemaid soome heliloojaid, Jean Sibelius (1865–1957), sündis Hämeenlinnas rootsi keelt rääkivasse perre, kuid läks soomekeelsesse kooli. Lapsena õppis Sibelius viiulit mängima. Kooli ajal tutvus helilooja soome rahvuseepose “Kalevalaga”, millest sai oluline inspiratsiooniallikas hilisemas loomeelus (nt Lemminkäise süit, loodud 1895). Aastal 1885 astus ta Helsingi Ülikooli, et õppida juurat, kuid otsustas selle pooleli jätta ja muusikale pühenduda. Sibelius õppis Martin Wegeliuse (1846–1906) käe all heliloomingut ja kirjutas mitmeid kammer- ja instrumentaalteoseid. Ta jätkas õpinguid Berliinis ja Viinis, kus tutvus uue muusikaga ning tudeeris teiste hulgas ka Karl Goldmarki (1830–1915) juures kompositsiooni. Soome tagasi pöördudes töötas ta algul muusikaõpetajana. Sümfooniline poeem “Kullervo” (1893) tõi Sibeliusele esmase tähelepanu heliloojana ning pärast esimese sümfoonia (1899) tohutut edu hakkas Soome riik heliloojale püsivat pensioni maksma. Robert Kajanus (1856–1933), soome dirigent ja helilooja ning Sibeliuse hea sõber, esitas tema teoseid Euroopas, kus need kiirelt populaarsust kogusid. Sibelius ise reisis samuti, et juhatada enda teoseid Inglismaal, Saksamaal, Eestis ja mujal, kuid elu viimased 30 aastat veetis helilooja kodumaal suurest tähelepanust eemal olles.
Sibeliust peetakse rahvusromantismi etaloniks Soome muusikas ja tema teoseid armastatakse üle maailma tänini. Heliloojat tuntakse peamiselt tema sümfooniate järgi, kuid ta on kirjutanud ka viiulikontserdi, sümfoonilise poeemi, süite ja palju muid teoseid. Tema helikeel on romantismile omaselt kaunite meloodialiinide ja uhkete kontrastidega ning põhjamaiselt kargete kõladega.
Sibeliuse viimane, 7. sümfoonia C-duur, op. 105 on loodud 1924. aastal, aasta pärast 6. sümfooniat. Algselt pidi see olema kolmeosaline, kuid teos kujunes üheks suureks tervikuks, mida saab siiski jaotada neljaks eraldiseisvaks alaosaks. Helilooja kaalus teost nimetada “Fantasia sinfonia”-ks, kuid jäi lõpuks ikkagi sümfoonia žanrinimetuse juurde. Seda sümfooniat peetakse Sibeliuse elutöö haripunktiks. Selle teemad on äärmiselt läbi põimunud, kasutades nii sonaadi- kui ka rondovormi. Paljud muusikateadlased on püüdnud teost analüüsida ja läbi kukkunud sümfooniat klassikalistele vormidele allutada, mis näitab Sibeliuse loomingus erinevate vormide ja muusikalise materjali meisterlikku lõimumist.
I osa Adagio algab süngelt keelpillide madalast registrist tõusvate passaažidega, mis jõuavad välja helgemasse osasse, kus puupuhkpillid esitlevad sümfoonia temaatilist materjali. Hiljem alustavad madalamad keelpillid sünge teemaga, mis muutub aina kirglikumaks ning jõuab välja võimsalt epifaanilise teema deklaratsioonini, kus keelpillid hõljuvad kirglikult ning tromboonid hüüavad säravalt sümfoonia peateemat. Osa lõppeb rõõmsameelselt ning valmistab ette teise osa teema. II osa skertso Un pochettino meno adagio-Vivacissimo-Adagio algab sujuvalt esimese osa teemast. Osa esimene pool on mänglev, kuid tempo järk-järgulise kiirenemisega muutub muusika süngemaks ja tormilisemaks. See kulmineerub esimese osa trombooni teemaga pessimistlikumas võtmes. III osa Allegro molto moderato on jällegi rõõmsam ja kergemate meeleoludega, kus keskmises osas on taas tunda pinget. Teose finaal Vivace-Presto-Adagio algab kiire lõiguga keelpillidelt, mis tipnevad võiduka trombooniteemaga. Sealt jätkavad keelpillid ekstaatiliste passaažidega kuni kaikuva lõppjärelduseni.
Lisa Gabriela Metsala,
Tallinna Muusikakeskkool, XII klass
.
