Mina olen Tiia ning usun, et elus on kõik võimalik. Ise olen teinud nii mõndagi ja rohkem veel. Alates 1. detsembrist 2007 olen ma Suu- ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu stipendiaat. Tänaseni olen teinud 88 näitust nii üle Eesti kui ka välismaal.

Peale maalimise ja joonistamise armastan ka kirjutada. Olen andnud välja mitu raamatut ja teinud kaastööd nt Tiina Jõgeda koostatud raamatule “Kiri iseendale”. Minu seni viimane raamat on “Kohvi, jalaga palun…”, mis nägi päevavalgust 2019 ja on tõlgitud ka inglise keelde. Samuti olen olnud aastaid blogija, minu koduleht on https://www.tiiajarvpold.ee/

Veel on mu südameasi IAT ehk isikliku abistaja teenus, mis on Kuldvõtmeke, et keerata lahti kõik võimaluste uksed. Selle kättesaadavuse ja arendamise teemal olen palju loenguid andnud.

Olen õppinud natuke psühholoogiat ja psühhodraamat.

Mul on oma MTÜ TM Loovus. Olen kuulunud ka teiste MTÜ-de juhatustesse. Hetkel nende ridadesse ei kuulu, sest mul on tegemisi liigagi palju. Minu põhimõte on, et kui midagi teha, siis südamega ja hästi!

Olen teinud ka vestlusõhtuid, töötube ning inspireerinud kooli- ja lasteaialapsi ning õpetajaid. Kuid kõige hulljulgem hetk oli 2020 augustis, kui sooritasin tandemlangevarjuhüppe! Mulle meeldib väga seigelda ja reisida.

Viimastel aastatel võtan oma lõbuks laulutunde ja olen esinenud ka väiksematel lavadel. See on mulle väga suur väljakutse, sest mul on häälduspuue/kõnepuue. Tänu laulmisele olen hakanud selgemini rääkima.

Kõige vastutusrikkam roll on mul olla mamma ehk vanaema!

Mul on piisavalt juba elus tehtud, kuid ikka veel jätkub mul hästi suuri soove ja unistusi, mida soovin ellu viia, et anda iseendale ja teistele parim versioon iseendast!

Lisaks kõigele võin öelda, et mul on sünnitrauma. Kasutan liikumisel ratastooli, mis on mu jalgadeks ning minu enda jalad on mulle käteks. Teen peaaegu kõike jalgade abil nagu ka maalimist. Kätega aga saan vaid näiteks kallistada!

Minu maale saab vaadata mu kodulehel: https://www.tiiajarvpold.ee/p/maalid.html

Tiia Järvpõld: Minu soov on luua omamoodi kunstipesa, kus on nii minu töökoht kui ka galerii ning mis on kõigile avatud. Galeriis saab näha erinevate kunstike näitusi, nii algajatelt kui ka professionaalidelt. Eestis on väga palju erilisi loojaid (ka vaimse või füüsilise puudega), kes maalivad sahtlisse või kapi taha ja vajavad julgustust”.

Minu üks suurim soov on see, et galeriis on kõik võrdsed. See tähendab, et kõik me oleme erilised ja ainulaadsed ning vajame teatud hetkedel abikätt ja inspiratsiooni, et elus edasi liikuda. Kõik võivad ja saavad aidata teisi. Minu unistus ongi päriselt see, et saan kellelegi toeks olla ja aidata tal luua oma imeline tee.

Ideaalis võiks ateljee-galerii asuda mõnes rohelisemas Tartu linnaosas, kuhu saab tulla ka elektriratastooliga, kus on kaldtee ja vajadusel lift, laiemad uksed, avarad aknad, kindlasti kööginurk, kus teha kohvi ja süüa kooki. Edaspidi võib galeriid täiustada mõne muusikainstrumendiga, nt klaveri, süntesaatori või kitarriga, mis võimaldaks korraldada muusikalisi- või vestlusõhtuid. Praegu on minu ateljeeks 2×2 ruutmeetrine magamistoa nurk.

Soovin galeriid ise juhtida ja majandada. Seal võib olla ka Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu (VDMFK https://www.vdmfk.com/en/) maale ja tooteid ning näitusi, mis annab galeriile rahvusvahelise mõõtme.

SEE ON MINU UNISTUS!