Eesti keel English Pусский
  Jälgi meid ka mujal:
Helista meile
 

Autorid

Leelo Lehtla
Juhatuse esimees / Välissuhete juht
Pille Lill
Loominguline juht
PLMF
Planet Of Talent
plmf@plmf.ee

Sildipilv

andrei bogatš neeme ots sigrid kuulmann-martin "muusikasillad" 2016 amael klaveritrio andreas lend anna-liisa bezrodny arete teemets artikkel artist manager atlan karp baltic neopolis virtuosi benjamin zander brassers camerata nordica carlos miguel prieto catherine bullock chamber music chmber music classical music magazine darja maskin direktor dirigeerimine dirigent eesti-soome kammerorkester effe eivere eivere klaverifestival. plmf eivere mõis eivor eivør ensemble ausonia erso estonia euroopa aju aasta festival festivali telk flööt galakontsert gautier capuçon graafiline disainer harf heategevus henri zibo hingemuusika hopneri maja iama integratsioon interpreedid interpreet irina zahharenkova iris ivari ilja izumi tateno janne tateno johan randvere juubeligala kammermuusika kammermuusika festival karjäär kaspars putninš keelpill kellerkupp kirik kirikumuusika kitarr klassika klassikakolmapäevad klassikaline muusika klaver köismäe torn konkurss kontserdikorraldus kontsert kontsertide sari „jõuluootus“ koolikontsert koor koorimuusika koostöö koostööprijekt-festival kristina fialova kristina kriit kuldar sink kvaliteedimärk kvartett latvian voices lauljate võistlus laulmine leelo lehtla lena adelsohn liljeroth lõimumine loomaaed lovro pogorelich madis kari mari-ann kelam marje sink marko martin martha argerich meis mihhail gerts mihkel kukk mikk langeproon mustpeade maja muusik muusika muusika eksport muusikaajakiri muusikafestival muusikud muusikute fond muusikute fond plmf niguliste kirik nokia kontserdimaja nõmme lunastaja kirik noor muusik noored noored talendid noorteprojekt norden oksana sinkova oliver kuusik ooper orkester paide kultuurikeskus pärt uusberg per tengstrand philip glass pianist pianistid pille lill pille lille muusikute fond placido domingo plmf preemia president prieto rahvusvaheline ralf taal rapla rapla festival rapla kirikumuusika festival rapla suvekool raplamaa rootsi-mihkli kirik saksofon seminar show showcase sigrid kuulmann-martin soome100 sopran sünnipäev talent tallinn music week tallinna kammermuusika festival tallinna kesklinna valitsus tallinna loomaaed tallinna raekoda tallinna talvefestival talvefestival tegevjuht tenor tenso euroopa kammerkoor tiia tenno tmw tõnis mägi töökuulutus tõsta pilk ja ava süda tšellist tŠello tunne kelam urmas viilma vabaduse väljak väike-maarja vanalinna päevad vello jürna viiuldaja villu veski virgo veldi vokalistide konkurss vox clamantis yo-yo ma yoa yoa orchestra of the americas yoa sümfooniaorkester yuko yoshioka zahharenkova zlatõje gorõ

Eesti muusika eksport

 

1. Mida kujutab endast teie jaoks Eesti muusika eksport (edaspidi EMX) ?

Pille Lille Muusikute Toetusfondi (PLMF) töö seisukohalt on EMX pigem muusikute ja kammerkoosseisude eksport ehkki reaalsuses loomulikult ka bändide, orkestrite, heliteoste jm muusika-alase  müümine välismaale. PLMF tegeleb põhiliselt klassikalise muusika tippsolistide ja tippansamblitega.


2. Kui kaua ja millisel määral olete olnud seotud EMX'ga ?

Olen selle valdkonnaga tegelenud neli aastat – osalenud mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel, sh 2008, 2009 EFA (Euroopa Festivalide Assotsiatsioon), 2009, 2010 IAMA (International Artist Managers Association) jpt. Tegelenud põhiliselt muusikute ekspordiga: selle perioodi jooksul on välismaal antud ca 35 kontserti. Samuti oleme tegelenud üldise Eesti artistide turundamisega välismaal, nt leidnud võimaluse esitada Anna-Liisa Bezrodny kandidatuur BBT (Borletti-Buitoni Trust) stipendiumile aastal 2010 jpm.

 

3. Kas te olete kursis viimase aja EMX’i finantsiliste näitajatega? Millise suurusjärgu summadest võib rääkida?  

Pisut olen kuulnud, et EAS'i ekspordikünnist kogu meie valkonna käive ei ületa. Üks asi, mis seda kindlasti vähendab, on see, et näiteks meil on MTÜ, kuid MTÜ’de käivet sinna sisse ei arvestatud. Võeti aluseks vaid äriühingute käive ning ma arvan, et see võis olla kokku umbes 3,5  mlj krooni. Samas oleme PLMF juhatusega vastu võtnud otsuse luua ekspordi arendamiseks äriühing, nii et saame tulevikus loodetavasti üha enam käivet suurendada.

 

4. Milline on teie arust EMX hetkeseis ning mida saaks selle parandamiseks ette võtta?

Hetkeseis on väga kaootiline – kui midagi toimub, siis peamiselt isiklike kontaktide põhjal ja tihti juhusliku koostööna. Strateegiline eksporditöö klassika valdkonnas on pea olematu ja peamiseks takistuseks võib pidada finantseeringu puudumist. TMW (Tallinn Music Week)on  popmuusika valdkonnas juba alustanud selle nimel tegutsemist. PLMF on samuti finatseeringuid otsinud, kuid suuremat rahasüsti jõulisemaks arenguks ei ole veel loota. Ekspordiks on meil valmis aga ca 8 solisti ning 2 ansamblit.

 

5. Kas ja kuidas peaks riik EMX olukorda sekkuma?

Klassikalise muusika valdkonnas peaks ministeerium määrama Eesti Kontserdi selle eest vastutama. Käesoleval hetkel on neil põhikirjaliselt kohustus vaid korraldada kontserte, määratlemata on isegi kui palju nad peaksid Eesti muusikuid rakendama Eesti-siseselt. Nemad on ikkagi ainuke institutsioon, kellel oleks võimalik Eesti muusikute eksporti jõuliselt arendada, kas siis vahetuste või müügi baasil. Kuna Eesti Kontsert on ministeeriumi poolt hallatav asutus, siis vajab see vaid poliitilist otsust. Tänases olukorras ei ole seda muutust veel ette näha, seega võiks riik ekspordi edendamiseks toetada sihipäraselt väiksemaid organisatsioone (nagu PLMF).

 

6. Palun kirjeldage PLMF-i vajalikkust EMX situatsioonis?

Kuna oleme suhteliselt väike organisatsioon, siis on üldises pildis tähtsust raske määratleda. Nii mõnedki tippartistid, kelle välisesinemiste arv on nullilähedane, on PLMF'i kaudu saanud end välismaal proovile panna. Muusikutele on see enesearendamise motivatsiooni pärast kindlasti väga tähtis, sest nende nimi on ikkagi olnud areenil nii näiteks IAMA tipp-konverentsil või mujal. EMX seisukohalt peaks meie panuse väljaselgitamiseks võrdlema meid teiste korraldajatega.

 

7. Miks on EMX alles arengustaadiumi alguses võrreldes teiste majandusharudega?

Ma arvan, et põhiprobleem on selles, et pole investeeringuid, ka EAS'i loomemajanduse  meede avanes alles mõni aasta tagasi. Investeeringud on nõnda väikesed, et ei saa tekkida võrdlusmomenti teiste ekspordiga tegelevate harudega. Peaaegu kõik on toimunud eraalgatuste eestvedamisel. Klassikalises valdkonnas on riik (ministeerium) küll paar korda proovinud algust teha - Eesti Kontserdi juurde loodi välisosakond, mis tegeles muusikute ekspordiga, aga see likvideeriti peatselt, kuna tulemusi loodeti liiga ruttu. Teine kord prooviti luua sarnane osakond Interpeetide Liidu juurde, mis samuti ei andnud aasta jooksul nende jaoks piisavalt tulemust, ja lõpetati ka selle  rahastamine. Praegune rahastamine toimub vaid ühe programmi - “Eesti muusika rahvusvahelisel areenil”- kaudu, mille kogusumma on ligikaudu miljon krooni aastas. See on ilmselgelt projektipõhine ja ei ole strateegiline tegevus.

 

8. Kes peaks selle probleemiga tegelema - riik või muusikud? Või tuleks tekitada selline suur klaster, mis ühendaks nii avaliku võimu kui loomemajadusliku ja loomingulise kollektiivi?

Klastrid võivad aidata, kui seal on tegev personal, kes seda asja veab, kuid pahatihti jäävad need ühendused vaid arutlusfoorumiteks. Muusikud võiksid omalt poolt rohkem aktiivsust üles näidata ja häält tõsta, et ei ole piisavalt võimalusi välismaal läbilöömiseks. Riiklikul tasemel tuleb võtta vastu otsus, kuidas seda valdkonda arendada. Kui seda tehakse läbi EAS'i, siis tuleks muuta EAS-i reeglistikku, et see vastaks loomemajanduse valdkonna eripärale. Kui luua uus programm, siis peaks selle loomisesse olema kaasatud võimalikult palju selle valdkonna esindajaid(sh muusikuid).

 

9. Millised artistid on väljaspool Eestit edu saavutanud viimase viie aasta jooksul ning kuidas on nende edu kajastanud meie meedia?

Klassikalises muusikas kindlasti dirigendid – Neeme Järvi, Anu Tali, Paavo Järvi ja Eri Klas - kellest meedia ikka natukene räägib, sest nad on oma nime juba maailmas teinud, ja selle tõttu ületanud meie meediakünnise. Kui rääkida interpreetidest, siis pianistidest on väga palju saavutanud Ivari Ilja, kes on kontsertmeister maailma kõige kuulsamatele ooperilauljatele: Dimitri Hvorostovski ja  Maria Guljeginale, aga tema tegemistest me ikka meedias ei kuule suurt midagi. Palju tähelepanu on saanud metsosopran Anneli Peebo, kes töötab Viini Komish Operas, kuid tuntuse saavutas tänu Eurovisioonile. Paraku on teenimatult vähe tähelepanu saanud bass Ain Anger, kes on maineka Viini Rahvusooperi solist. Puhtalt saavutuse põhjal kajastatakse meie artiste ikka väga vähe. Popmuusika valdkonnast ma väga ei tea, kuid kuulda on  Kerli Kõivust, Metsatöllist ja nüüd hiljuti on ka Iris saanud mitmetesse välispaikadesse esinema, kuid kas sellest on meedias olnud juttu?

Oleme ka järjepidevalt saatnud pressiteateid selle kohta, kui keegi välismaal esineb, kuid siiani pole need minule teadaolevalt ajakirjanikele huvi pakkunud.

 

10. Kas teie arust on Eesti muusika üldse ekspordikõlbulik ja kui on, siis kas need kriteeriumid langevad teie meelest kõikidele muusikažanritele?

Kriteeriumid on kindlasti erinevad muusikažanrite lõikes, kuid klassikalises muusikas on need kriteeriumid suhteliselt hästi mõõdetavad. Interpreedi tehniline tase ja areng on suhteliselt hästi mõõdetav . Popmuusikas on see keerulisem, ei pruugi lugeda nii palju anne ja tehniline tase kui innovatiivsus ja uudne kõla jne. Jazzmuusikas nagu ka klassikas võiksime olla väga konkurentsivõimelised. Popmuusika vajab vist kõige rohkem meedia tuge ja turundust.

Üldiselt arvan, et oleme väga arvestatavad erinevates valdkondades, nagu näha ka heliloomingus, kus Arvo Pärt, Erki-Sven Tüür jt on saavutanud märkimisväärset tunnustust. Ja eeskätt heliloomingu ekspordi najal tuleks välja töötada süsteem, et välistada selline olukord nagu täna, kus Arvo Pärdi loomingu käibest ei kajastu mingisugust osa Eesti maksusüsteemis - väike protsent kasumist peaks ikka jääma seotuks Eesti riigiga, et toetada meie muusika arengut ka tulevikus. Riik on ju muusiku arengusse investeerinud.

 

11. Kas olete kursis väitega, et soome muusika eksport polnud ka kiita enne plahvatuslikku aastat 2000, millest alates muusika eksport kasvas kuue aastaga kümnekordseks.  Kas te usute sellise asja võimalikkusesse Eesti muusika tulevikus? Kas on võimalik seda kuidagi esile kutsuda?

Kui ma ei eksi, hakati soome muusika eksporti investeerima juba 60ndatel aastatel, kus võeti vastu poliitilised otsused, ja hakati strateegiliselt seda valdkonda üles ehitama. Ma arvan, et nende mudelit on võimalik Eestile kohandada, kuid see nõuab pikaajalist investeeringut ning tulemused ei pruugi ole kiirelt näha.

 

12. Eestit võib pidada IT maaks ja kuna suur osa ekspordist on kolinud käest-kätte suhete alalt veebipõhisesse keskkonda, siis kas poleks õigem liikuda vooluga kaasa ning suunata enamus ekspordiga seonduv virtuaalsesse maailma, kus me oleksime vaid ühe kliki kaugusel?

Ma arvan, et see valdkond ongi juba praegu suures mahus kolinud veebipõhisesse keskkonda.  Peaaegu võimatu on praegusel hetkel läbilööki saavutada, kui sind internetis olemas ei ole.  Kindlasti on võimalus Eestil selles valdkonnas silma paista. Mitmel pool on juba räägitud sellest, et peaksime rohkem tegema veebiülekandega kontserte, mida meie tehnika võimaldaks läbi viia. Samas ka veebi auditionite või siis showcase' ide näol. Ja loomulikult, mis kõige lihtsam, professionaalsete kodulehekülgedega.

 

13. Eestis on loodud nii mõningaid agentuure ja ettevõtteid, mis tegevad Eesti muusika arendamise ja levitamisega - Eesti Muusikaagentuur, Eesti Muusika Infokeskus, Eesti Interpreetide Liit, Eesti Jazziliit,  Eesti Muusika Arenduskeskus, Tallinn Music Week, Music Export Estonia ja mõningad veel, kuid kas siis kõikide nende töö jääb teie arust vaid siis meie riigi piiridesse(välja arvatud mõningad erandid)? Ma tean, et toimub osaline difusioon, kus meie muusikud käivad välismaal ja vastupidi, kuid miks meedia sellele nii vähest tähelepanu pöörab?

Ma ei tea, miks nad sellele liialt vähe tähelepanu pööravad, võib-olla ka selle tõttu, et Eesti meedia on läinud väga paljuski „kollast teed“. Üks probleem võib ka seisneda selles, et ajakirjanike haridus selles valdkonnas pole kõige tugevam. Paar aastat tagasi lükkasime Tartu Ülikoolis käima õppeaine Muusikaesseistika, kus osalejad pidid käima üheksal PLMF Meistrite Akadeemia kontsertil ja kirjutama igast kontserdist retsensiooni. Umbes viisteist noore valisid selle aine mõlemal aastal, kellest ainult 4 või 5 lõpetasid, mis näitab, et tegemist pole kerge valdkonnaga. Kuna aine oli tudengitele liialt raske, siis seda ainet ei jätkatud. Võib-olla kui meil tekib tõeliselt professionaalne ajakirjanike kiht, kes oskavad kuuldut analüüsida ja seda huvitavalt ka kajastada, siis see ka aitaks tähelepanu hoida. Arvatavasti tuleks alustada ERR'i tasemel ja seal viia käiku mingid muudatused. Samuti võib näiteks tuua Sirpi, mida hoitakse nii elitaarse ajalehena, et selle lehe kõik artiklid on tihtilugu tavalugeja jaoks liialt rasked ja kuivad, et huvi äratada.

Kaunite kunstide kriitika peab ajaga kaasas käima ja sidustama ennast tänapäevases visuaalses meedias.

 

14. Kas te arvate, et praegune olukord on ka tingitud nn kriitilise massi puudumisest - nagu ei teki ka tuumaplahvatust enne, kui on kokku pandud kriitiline mass rikastatud uraani? Kas võime metafoorist lähtudes väita, et meil on liiga vähe rahvusvahelise kogemuse ning haridusega kultuurikorraldajaid, kes suudaks edukalt muusika eksporti teostada?

Kindlasti on üks probleem et puuduvad rahvusvahelise kompetentsiga inimesed. Minu põlvkond on ju reaalselt alles üks esimesi, kes saavad olla omandanud professionaalse muusika-manageri haridust. Need koolid, mis pakuvad vastavat õpet, on võimaldanud seda soovijatele vaid alla kümne aasta.. Loomulikult annab ka rahvusvaheline kogemus palju juurde ja see olukord liigub ainult ülesmäge - inimesed muutuvad teadlikumaks ja võimalused tekivad, kuid nende inimeste puudumine iseseisvusaastate jooksul on  kindlasti paljuski tänase olukorra tekitanud.

 

15. Erinevalt Skandinaaviast puuduvad meil peaaegu täiesti ekspordile suunatud muusikaettevõtted (mänedžerid, agentuurid, labelid jne).  Miks teie arust valitseb praegu selline olukord ja kas näete asjaolude paranemist?

Meil nad puuduvad selle tõttu, et neid ei loodud 20 aastat tagasi kui iseseisvus saavutati, sest need ettevõtted, mis töötavad Skandinaavias, need on loodud juba kümneid aastaid tagasi ja on ennast selle ajaga üles töötanud. Minu arvamus on see, et neid institutsioone sellisel kujul looma haklata pole mõtet. Mõistlik on ikka mõelda koostöö ja ühinemise peale. Kogu see protsess peaks teistmoodi toimuma, sest korraliku managemend'i võrgustiku ülesehitamine võtab ka tänapäeva tingimustes vähemalt kümme aastat aega.

 

16. Mida te arvate minu väitest, et üks võimalus muusikul läbi lüüa on kasutades do it yourself meetodit- kus nii lindistamine, plaadistamine kui ka igasugune promotsioon ja turundamine on muusiku kätes? Kas te ei arva, et selline olukord võib pärssida muusiku loomingulist tegevust?

Selge on see, et muusik peab olema tänapäeval teistsugune kui ta võis olla minevikus. Iseasi on see, kas ta tegeleb ka plaadistamise ja promotsiooniga ise, aga ta peab kindlasti olema avatud suhtleja ning oma imagot kujundama. Aktiivsus ei pruugi pärssida tema loometegevust. Arendades endas ka teisi pooluseid, arenevad ka nende tehnilised oskused. Ehk alles siis, kui muusik peab ise kõigega tegelema, võib see mõjutada loometegevust.

 

17. Milliseid samme võib teie organisatsioonis  tulevikus oodata, et EMX olukorda muuta?

Üks lähim perspektiiv on ikkagi survet avaldada ministeeriumile. Teiseks ka see et, ERSO või Eesti Kontserdi kaudu seda suunda edasi arendada. Pärast kolme aastat aktiivset tööd oleks kõige mõistlikum jõuda otsuseni, kus luuakse see süsteem, vähemalt klassikalise  muusika jaoks, kas siis ERSO, Eesti Kontserdi või Tallinna Filharmoonia juurde. Püüame ka tulevikus sellega seotuks jääda, kas korraldajana või siis partnerina, kuid seda täpselt on raske ette näha. Samas loomulikult jätkame ise oma muusikute abistamisest nii palju kui võimalik.

 

18. Millised institutsioonid on teie meelest veel hetkel puudu ning milliste loomisest tuleks kõigepealt alustada?  Kas peamine probleem on siiski raha-investeeringute ja sponsorite-puudumine?

Kõigepealt peaks olemasolevad organisatsioonid korralikult tööle saama. Interpreetide Liit peaks kaitsma professionaalseid muusikuid. Samas ka ametiühingute olemasolu muudaks päris palju, mis aitaks ka rahvusvahelisel areenil muusikute väärtustamist tõsta ja mingit konkurentsivõimelisust tekitada. Praegu ei ole  muusikute töötasud piisavad. Neil puuduvad praktiliselt igasugused eeldused läbilöömiseks, ei ole raha konkurssidele minemiseks jne. Ametiühingute kaudu võiks kehtestada kategooriad ja miinimumpiirid esinemistasudele. Praegu ikka veel eeldatakse, et tippmuusikud esineks sama tasu eest nagu vähetuntud muusikud. Inimesed ei adu seda vahet, mis on pühendanud muusikul ja amatööril, sest nende palganumbrite vahed on liialt väikesed. See olukord tuleks kuidagi lahendada. Tegeledes vaid enda elatamisega, ei jää ruumi ekspordile mõeldagi. Sponsorluse valdkonnas pole lood väga kiita ja riik võiks kuidagi sellele kaasa aidata, luues mingisugune siduv süsteem, mis motiveeriks toetama just kõrgkultuuri. Näiteks võiks kõrgkultuuri toetamine anda ettevõttele soodustusi, kus neid subsideeritakse läbi selle, et nad toetavad kõrgkultuuri.

 Intervjueeris Rein Kutsar, Viljandi Kultuuriakadeemia

««« Vaata sama autori postitusi Vaata postitusi samal teemal
Leelo Lehtla
Juhatuse esimees / Välissuhete juht